Kunstiteose analüüs

Mina valisin analüüsimiseks ühe Claude Monet teose tema vesirooside seeriast, kuhu kuulub ligi 250 maali. Maali pealkiri on "Vesiroosid ja jaapani sild" (Water Lilies and Japanese Bridge), mis on maalitud 1899. aastal. Hetkel asub teos Princetoni ülikooli kunstimuuseumis. Tegemist on impressionistliku teosega ja maal annab edasi helget ja harmoonilist emotsiooni. Valisin selle teose, sest alates sellest, kui väiksena Pariisis Monet muuseumis käisin, on mulle väga meeldinud impressionism ja eriti Monet. Just seda kindlat teost valima ajendas mind Monet muuseumi poest kaasa ostetud A4 suuruses koopia, mis juba aastaid kaunistab mu raamaturiiulit.

    Water Lilies and Japanese Bridge

Kuna tegemist on impressionistliku teosega, on teosel suuresti rõhku pandud valguse kujutamisele. Maali vasakpool on valgusega küllatud, samal ajal parem äär on varjus. Antud teosel on valguse ja varjude erinevus suhteliselt pehme ja seetõttu jääb mulle mulje, et kujutatud hommikut. Teose koloriit on heledamapoolne ning eelkõige domineerib pildil roheline värv. Jooned on hajutatud ning kujutatud objektide piirjooned on hägusad. Horisontaalsete ja vertikaalsete joonte osakaal on võrdne. Teose vormid on pigem mahulised: sild on pildi fookuseks ning eraldub taustast, samuti kerkivad vesiroosid veepinnast esile. Ei märka teoselt reeglipärasust, tiigi kaldad on kergelt sümmeetrilised, kuid pigem on kujutatud loodust nii nagu see on - loomulikult, korrapäratult. Maali tekstuur tundub olevat kare, mis on tingitud hoogsatest pintslitõmmetest, mida on tõmmatud ka üksteise peale nii, et tekib mitu kihti värvi. Kareda pinna tõttu ei ole maal ka eriti läikiv. Fookuses on sild, kuid väga oluline roll on taustal. Taustast eralduvad veel vees ulpivad vesiroosid. Raske on teoselt välja tuua midagi, mis oleks ülejäänust olulisem. Teose puhul pole tähtsaimaks objektid, vaid pigem valgus ja värvid. Impressioniste iseloomustabki traditsioonilise kompositsiooni hülgamine. Pildil on märgata lineaarperspektiivi. Tiik kaob kaugusesse ning lõpus nagu sulanduks ülejäänud taustaga kokku, ei ole näha tiigi tagumist kallast. Leian, et rütmi loob värvide kokkumäng ja värvide abil "õhu kujutamine". Kasutatud on peamiselt rohelise varjundeid ning valguse ja varju kujutamiseks on appi toodud kollased ja sinised toonid. Rütmis reeglipärasust ei leia. Üldiselt tundub olustik liikumatu. Selged kujutised veepinnal jätavad mulje, et vesi seisab paigal. Samuti vasakul kaldal oleva puu oksad on vertikaalsete tõmmetega maalitud otse alla rippuma, mitte kõrvale kalduma. Pintslitõmmete pikkus ja suund väljendab, et maalil on liikumist minimaalselt. Teos on maalitud õlivärvidega.

Maalil ei ole kujutatud inimesi, kõik emotsioonid on edasi antud looduse abil. Maalil on kujutatud rohelisusest pakatavat ja lopsakat loodust pehmes valguses, mis meenutab päikesepaistelist kevadhommikut. Teos kutsub esile vaid positiivseid emotsioone. Oluline ei olegi see, mida on kujutatud, vaid see, mis tunde kujutatu sinus tekitab. Sellega vastandub teos tolleagsele ametlikule kunstile, kus väärtustati ajalooliste sündmuste kajastamist, usutemaatikat ning portreesid. Monet teos on loodud, et tuua inimestele midagi helgemat ja vastuolulist traditsioonilistele teostele. Mina leian, et teose eesmärgiks on meelde tuletada võtta aega lihtsate asjade nautimiseks, et ei unustataks kui palju kaunist on igalpool meie ümber.

Teos on Claude Monet hilisemast loomingust ning ajast, mil esmane impressionismivaimustus oli kergelt vaibumas. Selleks ajaks olid endised suuremad kunstivoolud nagu klassitsism, romantism ja realism juba vaibunud ning läbi postimpressionistide hakkas vaikselt kujunema moodne kunst. Ei saa öelda, et just antud teosel oleks eriline tähtsus impressionistlike teoste hulgas, kuid osana Monet loomingust on ka see jätnud oma jälje. Teosel on Monet kujutanud midagi, mida ta pidas isegi suuremaks saavutuseks kui ta maalid - tema aed Givernys. Monet tahtis luua aasiapärast aeda idamaisete taimedega, eriti sai ta inspiratsiooni Jaapani aedadest. Algselt sai võõrliikide sissetoomine tema naabritelt ja lähikondsete alade elanikelt palju negatiivset vastukaja, kuid lõpuks kujunes sellest midagi imepärast. Seda võib seostada ka impressionismiga, mis algselt on ühiskonnas uudne ja veider, kuid lõpuks võidab paljude südamed.

Kasutatud kirjandus:

1. Impressionism. Vikipeedia. Loetud: https://en.wikipedia.org/wiki/Impressionism
2. Water Lilies and Japanese Bridge. Monet & Japan. National Gallery of Australia Loetud: http://nga.gov.au/monetjapan/Detail.cfm?WorkID=W1509
3. The Water-Lily Pond. The National Gallery. Loetud: https://www.nationalgallery.org.uk/paintings/claude-monet-the-water-lily-pond
4. Water Lilies and Japanese Bridge. Princeton University Art Museum. Loetud: http://artmuseum.princeton.edu/collections/objects/31852
5. The Japanese Footbridge. National Gallery of Art. Loetud: http://www.nga.gov/content/ngaweb/Collection/highlights/highlight74796.html
6. Claude Monet. Wikipedia. Loetud: https://en.wikipedia.org/wiki/Claude_Monet

Draakoni galerii

Juugendstiilis maja otsides tahtsime teistest veidi erineda ning seega vaatasime kaugemale Draamateatrist. Otsinguretk viis meid Pikale tänavale, kus aadressil Pikk 18/Pühavaimu 3 asub arhitekt Jacques Rosenbaumi poolt kavandatud maja. Hoone alumisel korrusel on avatud Draakoni galerii ning ülemised korrused on kohandatud korteriteks. 

Maja on ehitatud 1910. aastal. On kasutatud juugendstiilile omaseid kõverjooni, mis väljenduvad sissepääsu ümbritsevas kaares ja ka katuse kujus. Eelkõige on rõhutatud dekoratiivsust. Hoonet kaunistavad skulptor August Volzi poolt loodud fassaadidetailid. Fassaadidetailid on inspireeritud mütoloogiast, mis samuti on juugendile iseloomulik, sest võeti eeskuju keldi, jaapani ja rokokoo kunstist. Lisaks on hoonet kaunistatud taimornamentikaga, mida võib märgata katusepiiril ning korruste vahel.

Kaido Ole elu ja looming

Kaido Ole on Eesti kunstnik, kes on esinenud näitustel alates aastast 1989. Sellest ajast saadik on tal olnud üle 30 isiknäituse ja lisaks esinenud suurel hulgal üldnäitustel. Suurim näitus on päris kindlasti olnud 2003. aasta Eesti ekspositsioon 50. Veneetsia Kunstibiennaalil. 

Hoolimata sellest, et Kaido Ole on ilmtingimata edukas kunstnik, (seda näitavad ka mitmed pälvitud tunnustused, sh Valgetähe kolmanda klassi orden, Konrad Mäe preemia, jpt) pean tõdema, et nimi mulle algul ei öelnud midagi erilist. Kuid teostega tutvudes leidsin nende hulgast juba paljut, mida olen kas oma silmaga või meedia vahendusel näinud.

Esimene teos, mis mulle juba tuttav oli "100 kohvrit", mis nüüd asub Viinistu kunstimuuseumis. "100 kohvrit" on 100 betoonist kohvrit, mis asuvad Viinistu kunstimuuseumi ees väljakul. Teos on valminud aastal 2004 projekti "100 John Smithi" raames koostöös Marko Mäetammega, mis oli Tallinna XIII rahvusvahelise Graafikatriennaali põhiväljapanek. Graafikatriennaali teemaks oli "Maapagulus", mis on endiselt tähtis teema ka täna, 11 aastat hiljem.

"100 kohvrit" Viinistu kunstimuuseumis

Algselt paigutati kohvrid laiali erinevatesse kohtadesse Tallinna linnas. Igal kohvril on küljes silt, millel on kirjas üks tuntud maailma linnadest ja ka väga laialdaselt levinud nimi John Smith. 

Kui Graafikatriennaal lõppes koondati kohvrid kokku Viinistu kunstimuuseumisse. Mina nägingi kohvreid esimest korda Viinistus, kui need olid juba Tallinnast ära toodud.

Tutvusin lähemalt ka Veneetsia kunstibiennaalil esindatud olnud teostega, mis olid samuti valminud koostöös Marko Mäetammega. Näituse nimeks oli "Marko and Kaido by John Smith", sellest võib järeldada, et kohvrite ja biennaali näituse vahel on seoseid rohkem kui vaid samad autorid.

Teoste juures jääb mulle silma vastandamine. Värvide sinise ja oranži vastandamine, joonistuse ja maali vastandamine. Teoses on kasutatud õli- ja akrüülvärve. Teos "Lennukis" loob tunde nagu eksisteeriks kaks vastandlikku maailma.


"Lennukis" 50. Veneetsia Kunstibiennaali Eesti ekspositsioon

Kunstinäituse retsensioon

Külastasin Tallinna Raekojas näitust "Kunst valitseb". Näitusel oli eksponeeritud ligi 100 tööd Madalmaade ja Saksa kunstnikelt 15.-17. sajandist. Kuna tol ajal oli Tallinn hansalinn oli suhtlus Saksamaa ja Madalmaadega tihe ning koos kaubalaevadega liikus ka kunst.

Näitusele välja pandud tööde autoriteks olid Pieter Brueghel, Frans Snyders, Albrecht Dürer, Peter P. Rubens, Lucas Cranach, David Teniers jpt. Näitus kui tervik andis hea ülevaate selle ajastu kunstist. Näitusel olid ühte tüüpi tööd grupeeritud erinevatesse sektsioonidesse ja eraldatud teistsugustest töödest. Igal sektsioonil oli ka oma eriline valgustus ja paigutus. 

Otsustasin külastada seda näitust, sest seda reklaamiti palju ning sellega tekkis huvi ise üle vaadata, mispuhul see näitus nii eriline on. Kuulsin ka teistelt, kes näitust juba külastanud olid, häid arvustusi. Ajendiks oli ka see, et polnud raekojas sees ise käinud, seega tundus ka asukoht põnev.

Enim köitis mind Hendrik van Steenwyck noorema teos „Apostel Peetruse vabastamine vangikongist“. Hendrik van Steenwyck on tuntud 17. sajandi flaami maalikunsti arhitektuurižanri ühe alusepanijana. Tema tugevuseks olid perspektiivid. Ka selle teose põhirõhuks on arhitektuuri kujutamine ning perspektiiv.

Algselt ei tundunud, et see teos oleks midagi erilist. Panin tähele, et arhitektuur on väga realistlikult kujutatud, kuid kuuldes ühe giidi soovitust, kuidas maali vaadata, sai maal hoopis uue dimensiooni. See teos jäi meelde seetõttu, et maali poole ühelt poolt liikudes tundub nagu kõnniksid mööda koridori edasi, pöörates aga maali ees seistes pea otse maali poole muutub koridori suund, tekitades nii optilise illusiooni.

Teose paigutus sobis maalile hästi, sest ruum oli sama valgustusega, kui tundus maalil kujutatud olevat. Samuti oli võimalik maalile mitmest küljest läheneda, sai mitu korda proovitud, kuidas koridori suund muutub. Tänu heale paigutusele tundus nagu oleks ise maalis sees.

Teos kujutab stseeni piiblist – püha apostli Peetruse väljatoomist vangikongist. Piiblitekstide kohaselt hakkas Herodes Suure pojapoeg, Herodes Agrippa I, 42 AD kristlasi taga kiusama. Ta heitis Peetruse jumalasõna levitamise eest vangi. Kristlased, nähes ette Peetruse hukkamist, palvetasid tema eest tuliselt. Öösel juhtus ime: Peetruse juurde vangikongi laskus Issanda ingel, ahelad langesid ja Peetrus lahkus takistamatult ning kellelegi märkamatult vangist.

Kui algselt märkasin peamiselt arhitektuurilist osa maalist(koridorid, võlvid), siis teost lähemalt vaadates märkasin maalil kujutatud valvureid, kes magavad ning mängivad kaarte, märkamata, kuidas ingel koos Peetrusega põgeneb.

Teos on maalitud õlivärvidega. Kunstnik on väga meisterlikult mänginud varjudega, mis andsid suurepäraselt edasi koridori perspektiivi. Koridori laes on õlilamp, mille tõttu tekkinud varjud on tugevad, seega tundub koridoris hele valgus, kuid ometi kuna kunstnik on kasutanud üpris külmi värvitoone jääb mulje, et maali tegevus toimub ööpimeduses.

 Minu tehtud pilt teosest

 Pilt tervikuna ja parema kvaliteediga "Kunst valitseb" kodulehelt.